naerata: June 2016

Kui ma kuu aega tagasi pileti koju ostsin, ostsin selle tegelikult kuu aega varasemaks, kui ma teistele ütlesin. Ainult Erik teadis, et tulen koju. Jõudsin Tallinna 7.nda juuni õhtul. Erik tuli mulle vastu ning viis mu randa päikeseloojangut vaatama ning piparmündikakaod jooma. 8.ndal ootas mind pikk teekond Tartu ja Tartust koju koos kõigi oma kohvritega. Kammeri jõudes hakkas veel vihma sadama ja bussijuhi nägu oli väga naljakas, kui ta mind kahe kohvri ja koti ja lillega kuskil pärapõrgus tormiga maha pani. Erik oleks mind muidugi sõidutanud, kuid kahjuks oli tal tööpäev ning ma ei tahtnud ka oma üllatust perele rikkuda. Jõudsin siis vanemate koju täpselt isa sünnipäeval. Eestis sain veeta kahjuks ainult 6 päeva, mis olid loomulikult tegusad. Jagatud Tartu ja Tallinna vahel ning laupäeval pidasime ka issi ja irise sünnipäeva. Päev enne seda otsustasime Erikuga koju sõita hoopis autoga ning tegime väikese roadtripi. Nii mõnus oli. Kahjuks ei saanud sõpradega aega veeta, nägin vaid Liid ja Mersut ning sedagi vaid korraks :(

14.dal juunil leidsin ennast juba Dublinist. Esimest korda sain Iirimaale minna otselennuga, mis oli ideaalne. Ka koju saan otselennuga, kuid kahjuks on mu lend nii varajane, et pean juba kell 3 öösel lennujaamas olema. Kuigi lennuga läks kõik suurepäraselt tekkis probleem bussidega. Esimesest jäin maha, kuna kohvri ootamisega läks kaua aega. Teist ei tulnud ja kolmandal bussil oli aken katki ja bussijuht hakkas seda keset teed vahetama. Enne bussi astumist vestlesin ühe noormehega, kes õpib Milaanos!

Ma olen alati superelevil kui Milaano jutuks tuleb, peaks sellest linnast ja oma seiklustest seal eraldi postituse tegema. Lõpuks peaaegu 4 tundi hiljem jõudsin Portlaoise, kus Bridgetiga koju sain. Kyla jaoks oli mu tulek samuti üllatus, seega võite ette kujutada, mis kisa ta tegi, kui mind nägi.

Esimesel õhtul tulid meile külla Grace ja tema mees, nad on mulle juba varasemast tuttavad, me käime koos nendega kirikus. Belindah kokkas jälle mitu tundi. Talle väga meeldib kokata, mistõttu ma naudin seda, kui ta Iirimaal viibib. Kahjuks täna hommikul lendas ta juba Veneetsiasse.

Olen näinud juba osasid oma sõpru, eile sain kokku Lucy ja Martinaga ja homme lähme Verona ja Martinaga Galwaysse daytripile. Galway on mu absoluutne lemmiklinn Iirimaal!

Naudin oma siinviibimist väga, väga ja olen nii tänulik kõigi imeliste inimeste üle enda ümber.

Kui sügisel olin veidi kahtlev ning ei tundnud ennast perekonnaliikmena, siis nüüdseks on Portarlingtonist saanud mulle teine kodu. Nad on nagu päris perekond ja seekord Iirimaale lennates oli tõesti tunne, et ma tulen koju. Siin on ju minu tuba, minu voodi, minu sõbrad, minu linn ja Kyla ja Bridget ja Belindah ja kõik mu naabrid ja tuttavad ❤ Iirimaa vist alatiseks jääbki mulle südamesse. Ok, keda ma lollitan- Itaalia oli absoluutselt I-M-E-L-I-N-E, kuid esimesed kuud seal võitlesin ma meeletu koduigatsusega ja nutsin Iirimaad taga. IIRIMAAD, mitte Eestit. Ma nutsin ennast mõnel õhtul magama vaadates Iirimaa pilte ja igatsedes seda turvatunnet ja rahu, mille ma siin leidsin. Ma rääkisin Itaalias kogu aeg Iirimaast. Mäletan, kui ühel päeval Ashley mulle ütles: "Vau, sa vist tõesti armastad Iirimaad."

Kui ma kolmapäeval Iirimaale jõudsin ja bussis istusin, hakkas üks vanem naisterahvas, kes mu vastas istus bussist maha minema, enne aga pani mulle käe õlale ja ütles:" Küll see oli stressirohke. Hoia ennast!" Ja siis mulle jõudis jälle kohale, miks ma seda riiki niiväga armastan. Kui ma teisel päeval Kylat kooli saatsin, sõitis Lisa meist mööda ja peatas auto ja oli nagu: "Jane!! Sa oled tagasi!" Siis ta viis Kyla minu eest kooli. Ja täna ta võttis ka Kyla enda majja terveks päevaks. Kui ma veel siin elasin siis naabrid ja tuttavad andsid mulle pidevalt vabu päevi niiviisi, võttes Kyla enda juurde ja nad pakuvad seda mulle siiani.

Mida ma öelda tahan, on vist see, et võrreldes Eestiga on inimesed Iirimaal ja Itaalias nii soojad.

Viimased nädalad Itaalias olid nii rasked, kuna ma pidin kõigiga hüvasti jätma ja neid inimesi oli Itaalias palju! Viimasel nädalavahetusel käisime majapeol ning hiljem jätsin hüvasti lähedasemate sõpradega. Viimasel päeval läksin keelekursusele ning me läksime klassiga jalutama. Kui ma lahkusin, tahtsid kõik minuga pilti teha!! Tegime ka õpetajatega grupipildi. Kirjutan Riccardole ja küsin temalt pilte, ehk saan neid siis siin ka jagada. Hiljem olin Fabianiga viimast korda meie baari kohvikus ning meie kõrval lauas istus üks ema oma kahe lapsega, kellest üks oli 3-aastane hästi armas suurte pruunide silmade ja heledate juustega tüdruk. Ta vaatas mind kogu aeg ja nad kõik vaatasid mind pidevalt ja naersid ja naeratasid. Lõpuks küsis ema, kas me itaalia keelt räägime. Vastasin, et natukene. Siis ta ütles, et ta tütar ütleb, et ma olen ilus tüdruk ja sellepärast ta mind menüü tagant terve aja piilus. Lisaks pakkus neile huvi see, et me rääkisime inglise keeles. See oli nii armas!!

Kirjutaks veel palju-palju, aga pean magama nüüd. Buonanotte <3

Käisime ülemistes Toit'sis söömas