Eelmisel nädalal käisin Oggionos, Leccos ja Milaanos. Milaanos toimus suur (peamiselt)au pairidele mõeldud piknik, mis oli täitsa vahva. Tutvusin (jälle) nii paljude erinevast rahvustest inimestega ja sain tagasihoidliku eestlasena taas palju tähelepanu. Ma pole isamaaline eestlane, ei armasta ülearu kodumaad ning kui osadel päevadel nutan Erikule telefonis, et tahan tagasi tulla, siis rohkem on neid päevi, kus ma nutan, et eieiei ma ei taha tagasi tulla palun ei. Siiski on mingil määral uhke tunne, et saan küsimusele "Kust sa pärit oled?" vastata "Eestist". Kuna ma arvan, et see on omamoodi originaalne ning kui hispaanlasi, inglasi, sakslasi jne on kõik kohad täis, siis nii paljud ütlevad mulle, et olen esimene eestlane, keda nad kohanud on. Viimasel ajal olen endamisi arutanud, kas ma olen 'tüüpiline eestlane'. Ilmselt mingid eestlaslikud jooned mul ikka on. Itaaliasse kolides olin veel iirlane. No tõesti, igat asja võrdlesin Iirimaaga ja vahel vupsas ka fraas "Well, I am from Ireland.." suust välja, mille peale teised olid nagu, ei Jane, sa oled eestlane. Minu esimesel päeval siin rääkis Elisa telefonis Alexiga nagu: "Can we go to the Irish pub please please please!? I have an irish girl here" ja Alex oli nagu "I thought Jane was from Estonia.."
Ühel hommikul sadas vihma ja mu hostema oli nagu: "Should be nice for you Jane, reminds you home, Ireland, or whichever place.."
Ausalt öeldes, kui keegi pakuks kahe kuu pärast tasuta lennupiletit Iirimaale tagasi, siis ma ei kõhkleks ka. Tegelikult ma ausalt ei tea veel, kas kolin Eesti tagasi või mitte. Hetkel ootan nagu väike laps juulikuist 'reisi Eesti'. Mõtlen juba plaane, mida kõike teha tahaksin. Itaalias ja Iirimaal on loogiline tüdrukutega uusi linnu külastada, aga ma pole pooltes Eesti linnadeski käinud!?
Umbes ülepäeviti mõtlen, et lähen sügisest Tartus õppima aga nendel teistel päevadel mõtlen, et tahaks sügisest hoopis Lõuna-Itaaliasse kolida, näiteks Napolisse ja keelt edasi õppida. Samuti oleks tore Usas ära käia või vabatahtlikuna Taisse minna...aga mul on Erik.
Tõenäoliselt ma enne ette ei teagi, sest mu ootamatu mõttelend ja spotaansus pole kuhugi kadunud, pigem on süvenenud. Lennujaamadest hakkab saama sõltuvus, ma armastan isegi turvakontrollide läbimist ja pikki ooteaegu ning öösiti kell kolm öösel ärkamist. Isegi hüvastijätud Erikuga on olnud väga kurvad, aga teisest küljest nii armsad ja soojad.
Ma ei teagi, kuhu selle jutuga sihin. Ma lihtsalt armastan oma elu. Muidugi tahan ka ametit õppida, usun, et alati saan. Vähemalt kolm inimest on mulle öelnud, et minu sihitu reisimine on rumal ja ma lõpetan koristajana ja siis kahetsen. Väga kitsarinnaline, kade ja rumal seisukoht minu arust. Miks peab kellelegi üldse tahtma selliste sõnadega haiget teha. Küll ma ka õppima lähen. Aga praeguseks olen selle aastaga palju õppinud, keelt ja kultuuri ning seda, kuidas õnnelik olla. Eks ikka on ka neid päevi, kus tahaks silmad sulgeda ja kodus olla. Tavaliselt siis, kui olen väsinud ja mul on halb/raske. Vahest öösel Dublinis või õhtul Milaanost rongile minnes või..või noh lihtsalt kui jääd üksinda ja ei tea, kas ja kuna sa koju jõuad.. Aasta tagasi ma reaalselt arvasin, et Tallinn on suur linn ja praegu see tundub nii naljakas. Ma ei osanud tallinnas ringi liikuda ja olin ebakindel. Pärast seda arvasin, et Dublin on suur ja siis läksin Rooma, kus on 5 miljonit elanikku ja nii palju turiste, et sain shoki. Isegi Milaano keskmes on 1,3 miljonit elanikku ehk samapalju kui Eestis kokku. Enam ma küll Tartus ära ei eksi. AA kui pühapäeval piknikult ära läksin siis üks tüüp Kanadast oli nagu "Ciao, estonian. We lost the whole country!" Ehk "me kaotasime terve riigi".
Mu hostema siin on väga tore (kahju et ei saa lapse kohta sama öelda). Ma tunnen ennast siin rohkem pereliikmena kui Iirimaal. Aga Iirimaal oli Kyla ja ma igatsen seda pisikest tüdrukut niiniiinii väga.
Tegelikult Milaanost rääkides...peangi sättima, sest lähen ühe tüdrukuga Milaanos aperitivole YAY ja esmaspäev on vaba kõigil, seega siis läheme Rubyga päevaks Milaanosse. Ma nii elevil. Tahtsin ka eile Milaanos välja minna aga mu pea ja kõht otsustasid mängida seda mängu, et kumb suudab kõvemini valutada..mingi lemmik mäng neil :D
Ühel hommikul sadas vihma ja mu hostema oli nagu: "Should be nice for you Jane, reminds you home, Ireland, or whichever place.."
Ausalt öeldes, kui keegi pakuks kahe kuu pärast tasuta lennupiletit Iirimaale tagasi, siis ma ei kõhkleks ka. Tegelikult ma ausalt ei tea veel, kas kolin Eesti tagasi või mitte. Hetkel ootan nagu väike laps juulikuist 'reisi Eesti'. Mõtlen juba plaane, mida kõike teha tahaksin. Itaalias ja Iirimaal on loogiline tüdrukutega uusi linnu külastada, aga ma pole pooltes Eesti linnadeski käinud!?
Umbes ülepäeviti mõtlen, et lähen sügisest Tartus õppima aga nendel teistel päevadel mõtlen, et tahaks sügisest hoopis Lõuna-Itaaliasse kolida, näiteks Napolisse ja keelt edasi õppida. Samuti oleks tore Usas ära käia või vabatahtlikuna Taisse minna...aga mul on Erik.
Tõenäoliselt ma enne ette ei teagi, sest mu ootamatu mõttelend ja spotaansus pole kuhugi kadunud, pigem on süvenenud. Lennujaamadest hakkab saama sõltuvus, ma armastan isegi turvakontrollide läbimist ja pikki ooteaegu ning öösiti kell kolm öösel ärkamist. Isegi hüvastijätud Erikuga on olnud väga kurvad, aga teisest küljest nii armsad ja soojad.
Ma ei teagi, kuhu selle jutuga sihin. Ma lihtsalt armastan oma elu. Muidugi tahan ka ametit õppida, usun, et alati saan. Vähemalt kolm inimest on mulle öelnud, et minu sihitu reisimine on rumal ja ma lõpetan koristajana ja siis kahetsen. Väga kitsarinnaline, kade ja rumal seisukoht minu arust. Miks peab kellelegi üldse tahtma selliste sõnadega haiget teha. Küll ma ka õppima lähen. Aga praeguseks olen selle aastaga palju õppinud, keelt ja kultuuri ning seda, kuidas õnnelik olla. Eks ikka on ka neid päevi, kus tahaks silmad sulgeda ja kodus olla. Tavaliselt siis, kui olen väsinud ja mul on halb/raske. Vahest öösel Dublinis või õhtul Milaanost rongile minnes või..või noh lihtsalt kui jääd üksinda ja ei tea, kas ja kuna sa koju jõuad.. Aasta tagasi ma reaalselt arvasin, et Tallinn on suur linn ja praegu see tundub nii naljakas. Ma ei osanud tallinnas ringi liikuda ja olin ebakindel. Pärast seda arvasin, et Dublin on suur ja siis läksin Rooma, kus on 5 miljonit elanikku ja nii palju turiste, et sain shoki. Isegi Milaano keskmes on 1,3 miljonit elanikku ehk samapalju kui Eestis kokku. Enam ma küll Tartus ära ei eksi. AA kui pühapäeval piknikult ära läksin siis üks tüüp Kanadast oli nagu "Ciao, estonian. We lost the whole country!" Ehk "me kaotasime terve riigi".
Mu hostema siin on väga tore (kahju et ei saa lapse kohta sama öelda). Ma tunnen ennast siin rohkem pereliikmena kui Iirimaal. Aga Iirimaal oli Kyla ja ma igatsen seda pisikest tüdrukut niiniiinii väga.
Tegelikult Milaanost rääkides...peangi sättima, sest lähen ühe tüdrukuga Milaanos aperitivole YAY ja esmaspäev on vaba kõigil, seega siis läheme Rubyga päevaks Milaanosse. Ma nii elevil. Tahtsin ka eile Milaanos välja minna aga mu pea ja kõht otsustasid mängida seda mängu, et kumb suudab kõvemini valutada..mingi lemmik mäng neil :D
