30072015

Sõitsime eile hommikul Pärnusse linnasprindi II etappi korraldama. Päev oli pikk- algas kella nelja ringis hommikul ja lõppes südaöö paiku, kui ma lõpuks pea padjale sain.
Üritus toimus rannas ja rannaäärsetel aladel. Hommikul seadsime kõik ürituse jaoks valmis ja lõuna paiku saime 3 tundi vaba aega, mil me grillisime ja jalutasime rannas ja linnas ringi.
Linnasprindi algusest lõpuni oli mu ülesandeks jälgida oma kontrollpunkti. Enne jooksu algust käisin lähedal asuvas burgeriputkas endale süüa ostmas, luksusin seal päris valju häälega ega suutnud seda kontrollida. Minuga hakkas rääkima Poolast pärit kutt, kellele seletasin varsti, et pean oma kontrollpunkti minema ja soovisin head päeva. Paari tunni pärast ta jalutas ja leidis mu punkti üles, istus minuga murule ning aitas punkti valvata. Sain jälle natukene  inglise keelt harjutada enne Iirimaale lendamist. Ta oli täitsa tore, kinkis mulle veel pulgakommigi.
Kui uuesti randa jõudsin,  hakkasime asju kokku pakkima, mis võttis mõned tunnid aega. Siis sõime jäätist ja sõitsime koju. Saime sponsoritelt väikeseid kingitusi: Fazerilt shokolaadi, Almalt päris palju jogurteid ja smoothiesid, sooduskuponge, nätse, tassi jms.
Kui leidub keegi, kes soovib samuti vabatahtlikuna aidata spordiüritusi korraldada, siis võin teile Jaani kontaktid anda. Ehk oleksin ka ise nõus edaspidi aitama, kuid lendan umbes kolme nädala pärast juba ära.

Päikest!

Sponsorite bännerite ülespanek on väga tüütu, eriti kui samal ajal ajab paduvihma, su riided on märjad ja meik voolab mööda nägu alla:)

 Punkti valvamas

27072015

Sain täna Bridgeti (hostema) õe Belindah'ga Tallinnas kokku. Ülivinge kokkusattumus, et ta sattus esimest korda elus Eestisse kuu aega enne seda, kui Iirimaale lendan (ta töötab kruiisilaeval). Käisime söömas ja hiljem võtsime jäätist ning jalutasime niisama vanalinnas ringi.  Uskumatu on see, et esimese korra kohta suutis ta palju paremini orienteeruda, kui mina. Kokkuvõttes oli väga tore, ta näitas mulle veel palju pilte hostperest ja rääkis ka päris palju uut ja huvitavat juurde, sain paljudele küsimustele vastused. Lisaks ei olnud kordagi ärevusmomenti või pinget, vaid saime kohe alguses jutule ja tundus nagu tunneksin teda juba pikka aega. 

* 

Üleeile leidsin linnaliinibussist samsungi nutitelefoni. Kuna klahvilukku peal ei olnud, helistasin kohe hiljutistele kontaktidele ja otsisin omaniku üles. Telefonikõne oli lühike, ütlesin oma aadressi ja minult küsiti, kas ta võib sellele järgi tulla. Noh, muidugi? Sellepärast ma ju helistasin. Suur oli mu üllatus, kui tund aega hiljem sain telefonikõne, et ta on nüüd mu aiavärava taga. Imestus sellepärast, et minuarust on mu kodu küllaltki raske üles leida aadressi järgi. Telefoni omanikuks osutus vanemat sorti habemega meesterahvas, kes oli väga rahulik ja tänas mind südamest mitu korda, lisaks oli tal mulle purgitäis mett. Ma ei oska sõnadesse panna, kui soe tunne mul pärast sees oli. Mees tuli veel linnaliinibussiga annelinnast, oleksin ma teadnud, oleksin talle ju kuhugi vastu läinud, et oleks kergem. 

"Hi princess."

 printsessid töö juures

 Rainer ütles selle kohta "Ta näeb välja nagu ta oleks endale ise näkku joonistanud, suletud silmadega." 

Aga  tegelikult on hoopis nii, et vahel teed sünnipäeva 12'nele lapsele ja näomaalingute jaoks on aega umbes 20-30 minutit, siis tulebki neil rõõmsalt svammiga üle näo tõmmata ja lihtsalt peo meeleolu üleval hoida.