Sain täna Bridgeti (hostema) õe Belindah'ga Tallinnas kokku. Ülivinge kokkusattumus, et ta sattus esimest korda elus Eestisse kuu aega enne seda, kui Iirimaale lendan (ta töötab kruiisilaeval). Käisime söömas ja hiljem võtsime jäätist ning jalutasime niisama vanalinnas ringi. Uskumatu on see, et esimese korra kohta suutis ta palju paremini orienteeruda, kui mina. Kokkuvõttes oli väga tore, ta näitas mulle veel palju pilte hostperest ja rääkis ka päris palju uut ja huvitavat juurde, sain paljudele küsimustele vastused. Lisaks ei olnud kordagi ärevusmomenti või pinget, vaid saime kohe alguses jutule ja tundus nagu tunneksin teda juba pikka aega.
*
Üleeile leidsin linnaliinibussist samsungi nutitelefoni. Kuna klahvilukku peal ei olnud, helistasin kohe hiljutistele kontaktidele ja otsisin omaniku üles. Telefonikõne oli lühike, ütlesin oma aadressi ja minult küsiti, kas ta võib sellele järgi tulla. Noh, muidugi? Sellepärast ma ju helistasin. Suur oli mu üllatus, kui tund aega hiljem sain telefonikõne, et ta on nüüd mu aiavärava taga. Imestus sellepärast, et minuarust on mu kodu küllaltki raske üles leida aadressi järgi. Telefoni omanikuks osutus vanemat sorti habemega meesterahvas, kes oli väga rahulik ja tänas mind südamest mitu korda, lisaks oli tal mulle purgitäis mett. Ma ei oska sõnadesse panna, kui soe tunne mul pärast sees oli. Mees tuli veel linnaliinibussiga annelinnast, oleksin ma teadnud, oleksin talle ju kuhugi vastu läinud, et oleks kergem.
"Hi princess."
printsessid töö juures
Rainer ütles selle kohta "Ta näeb välja nagu ta oleks endale ise näkku joonistanud, suletud silmadega."
Aga tegelikult on hoopis nii, et vahel teed sünnipäeva 12'nele lapsele ja näomaalingute jaoks on aega umbes 20-30 minutit, siis tulebki neil rõõmsalt svammiga üle näo tõmmata ja lihtsalt peo meeleolu üleval hoida.
No comments:
Post a Comment