Täna äratas mu Bridget ja küsis, kas ma siis lähen temaga Emosse kaasa, kuna pidime auto parandusse viima. Kõhklesin veidi, kuna minek oli kohe, kuid vahetasin siis pidžaama teksade vastu ning olin 5 minuti pärast autos, kus mind ootas juba kohvi ja hommikusöök. Kohviks seda tegelikult nimetada ei saanud, kuna Bridget tegi minu ja mu kohvi kulul jälle nalja ning andis mulle kanget teed piimaga, kusjuures terve selle aja ma ei saanud aru, et see pole kohv.
Emo on väike linn, isegi liiga väike. Jätsime auto mehaaniku juurde, ning jalutasime tema soovitusel Emo aedade juurde. Olles mööda metsa ja aedasid kuskil kilomeetri kõndinud jõudsime Emo Court maja juurde, poole tunni pärast hakkas giidi juhendamisel maja tuur. Põhjus, miks ma siia mingist majast tulin kirjutama seisneb selles, et see maja oli lihtsalt imeline. Pärast pooletunnist tuuri olin sama sõnatu kui pärast seda, kui Erikuga esimest korda 3D-kinos Jurassic World'i käisin vaatamas.
Maja ehitati 84 aastat. Saate aru, 84. Alguses ma ei mõistnud, aga kui ma sain sees ringi jalutada, siis iga detail võttis sõnatuks. Erinevatest riikidest ja ajastutest pärit iteemid, skulptuurid, maalid. Iga tuba jms oli algusest lõpuni läbi mõeldud ja nii täiuslik, et ei osanud kuhugi vaadata ning kõike seda korraga endasse ahmida. Maja oli täis hoopis teist energiat ning teise ajastu hõngu. Ma tundsin ennast seal nii hästi ning leidsin tohutult inspiratsiooni. Bridget arvab, et peaksin omale päeviku ostma. Olen temaga samal arvamusel.
Kuna pildistamine oli keelatud ja telefon pidi olema välja lülitatud (eriti karmid reeglid, isegi tühja termotassi pidin registratuuri jätma), ei olegi võimalik oma emotsioone kuidagi edasi anda.
Niiet, jou, vaadake...siin on üks maja
No comments:
Post a Comment