Armas jõuluvana

6 nädala pärast on aasta 2016. Jah...6 nädala pärast. 

Meil on sadanud nädal aega järjest, mis muudab meeleolu veidi nukraks ja nina majast välja pista üldse ei taha. Vihmavari ei aita, kuna vihm on tugev ja tuul puhub selle kohe pahupidi, niiet koju jõuan ikka läbimärjana. Seetõttu jäid ka tänased plaanid ära, sest mis sa nii teed? Ka poodi veini järele ei taha sellise tormiga kõndida, kuigi kiusatus on. 

Kuu aja pärast on jõulud ja kuigi mind jõuluks koju oodatakse, saan tulla ilmselt alles pärast jõule. Erik jäi täna peaaegu uskuma, et olen ta ukse taga, sest "kes sind teab".

Jagan teiega osa oma jõulusoove, ehk mida ma sel aastal endale kinkida tahan. 

Armas jõuluvana...

Ehk soovin enne kojutulekut ülekõige leida endale selle "õige" lucky charmiga kaelakee ning Iirimaa t-särgi. Ed sheerani album sobiks selle külma ilma juurde ka väga hästi. 

Tegelt olen pikalt mõelnud, et teen part II sellele Iirimaa postitusele, kus kirjutasin, mis siin Eestiga võrreldes teistmoodi on. Panen paar punkti kirja. 

1) Poodides ei müüda piparkooke ega piparkoogitaigent. Vähemalt siiani ma pole leidnud kusagilt ja see on miski, mis mu südame murrab. Jõuluasju on kõik kohad täis küll, aga jõuluküpsiste alla loetakse hoopis näiteks midagi sellist nagu meil on soolased kõrsikud...

2) Politseid kutsutakse garda ning Dublinis võib näha sellist vaatepilti: ) 

3) Soola ja äädika krõpsud/vahvlid/riisikoogid on populaarsed. Väga. Ma ütleks, et need ajavad oksele, aga see on kõigest mu tagasihoidlik arvamus. 

4) Kui seisad toidupoe järjekorras 1-3 asjaga, siis on kirjutamata reegel, et kõik lasevad sind endast ettepoole. Alati. Eile seisin isegi järjekorras ja naisel minu ees oli maksmine pooleli, kuid ta jooksis piima ümber vahetama. Samal ajal lõi müüja mu asjad kiiresti läbi ja jõudsin äragi maksta. Siin on teenindus ikka hoopis teisel levelil, eestis vist polegi neil võimalik kassas mitut tellimust võtta või miskipärast on alati mingi jama. Ja  kiirus on ka hoopis teine. Palk ka :'D

5) Teate seda tunnet, kui lähete e-maili tsekkima ja seal on igast rämpsposti? Siin tuleb sulle läbi ukseaugu iga päev hunnikus pahna...reklaame, kuponge ja noh, vahest ja telefoniraamatuid. Eestis ka tuleb postiga reklaame, aga kümme korda vähem. 

6) Klubid ja pubid on avatud nädalavahetustel ja ainult kella üheni öösel. Pealinnas on mõni üksik koht, mis on näiteks laupäeviti kella kolmeni avatud aga see on kõik. Eestiga võrreldes tugev kontrast, sest sel ajal kui inimesed seal sammud pubisse/klubisse seavad on siis enamus neist juba suletud. 

7) Jaywalking on teemas, ehk siis teed ületatakse seal, kus jumal juhatab. Mõned sebrad on siin ka, aga lõpuks olen loobunud ja jalutan tuimalt autode vahelt. Kusjuures enamus autod jäävad suvalises  kohas seisma, et sind üle tee lasta. Ükskord peatus isegi veoauto, kuigi selle taga olid tavalised autod. Seega kui Eestisse tulen, siis mind ilmselt aetakse auto alla või mulle antakse peksa. 

8) Ma olen siin näinud ainult hästi suuri viinamäe tigusid

9) Mulle on tehtud toidupoodides päris palju komplimente. Müüjatelt ja võõrastelt inimestelt, ilmselt sama palju, kui ma Eestis aasta jooksul kokku saan. Näiteks ükskord maksin toidupoes pangakaardiga parasjagu, kui üks tüdruk tuli mulle ütlema, et mul on imeilusad teksapüksid (mu katkised teksad haha). Teisel korral ostsin kleidi ning müüja ütles, et mul on armas pisike figuur ja see sobib mulle kindlasti väga hästi. Noh, need olid kaks näidet...ei hakka kõiki üles kirjutama

10) Solaarium. Ei pea ennast mingiks grillkanaks, aasta tagasi käisin paar korda solaariumis, aga pole üle poole aasta sinna jalga tõstnud. Ükskord vihmase ilmaga mõtlesin siis, et lähen ja lõõgastun 10 minutit soojas võltspäikese all. Kõigepealt pidin väga kaua ootama, et keegi kassasse tuleks. Kõndisin poest sisse ja välja, tegin hästi palju lärmi ning lõpuks koputasin kõvasti vastu seina. Tuli siis kassiir (keskealine oranzi nahavärviga meesterahvas). Andis mulle mitu ankeeti, mille pidin allkirjastama ja ära täitma, kuna Iirimaal on mingid teised seadused. Ka ID-kaarti oli vaja. Ja alla 18-aastased ei saa siin üldse solli minna. Tekkis tunne nagu müüksin oma hinge saatanale. Kui ankeedid täidetud ootasin veel 5 minutit, kuni mees telefoniga rääkimise lõpetas. Käisin ekstra päevitamiseks mõeldud salongis ja seal olid müügil ainult kaks päikesekreemi..mõlemal hinnaks 30 eurot. Kui küsisin juuste kaitseks mütsi, siis vaatas mees mind sellise näoga, nagu ma oleks hullumajast ära põgenenud. Mütsi ma loomulikult ei saanud. Siis selgus, et solaariumil polegi nuppu, kust ma ise selle saaks käima panna. Mees siis küsis, kas kahest minutist piisab mulle, et riided seljast võtta, end ära kreemitada ja sinna sisse ronida. Vaatasin teda suu ammuli. Ma olin veel paksudes talveriietes. Lõpuks kauplesin endale 3 minutit ettevalmistusaega. Solaariumis polnud muusikat ega silmaklappe..selgus, et need pidi ise ostma. Ja kolm korda kallim on see jama ka, kui Eestis. Seega sinna ma enam oma jalga/jalgu tõsta/lohistada/vedada ei viitsi.