Tsau! Kui keegi tahab mulle arvutit kinkida, siis ma võin lahkelt oma aadressi anda!
Hetkel on blogi nagu piltide kuhjamiseks mõeldud, et need ikka alles jääks kuhugi ning miks mitte neid siis juba siin jagada. Protsess ise on jube tüütu, nii eelmise kui selle blogipostitusega on mul läinud nädal aega. Kuna mu elu Itaalias on kiire, siis juhtubki nii, et 10 minutit päevas panen pilte blogisse ja salvestan mustandina..kuni ühel päeval on pildid kõik blogis ja saan selle avaldada.
Seega kui keegi tahab mulle kojutuleku puhul kingituse teha, siis läpakas pole ju palju palutud...Mingi lihtne Macbook ajaks asja ära :')
Tunnen ennast hetkel võrdväärsena meie kuldkala Oliveriga, sest ma ei mäleta, mis ja millal ma teinud olen.
Lihavõtete ajal veetsin 4 imelist päeva Roomas! Neljandal päeval tegelikult olime rohkem Florences/Firenzes.
Sõit Rooma oli pikk! 7 tundi autosõitu...söögipeatustega kokku peaaegu kümme tundi. Aga omamoodi oli see ka elamus, välja arvatud viimane päev, mil mu keha mõtles (jälle!), et kuule Jane, me võiksime nüüd pildi tasku visata ja suremist mängida pool päeva.
Tagasi tulles veetsime viimased päevad Elisaga aega. Ma olin nii kurb, kui ta ära läks, kuna ma harjusin temaga koos elama ja väljas käima. Pärast tema äralendu pudeldasime garaazis umbes 200 veini ja mulle hakkas see naljakalt järsku pähe (oot, jh, sest mina jõin veini kui teised tööd tegid). Hiljem sõime garaazis homemade pastat. Ma armastan Itaaliat.
Nädalavahetusel käisime Milaanos, suurel kunstinäitusel ja hiljem Aperitivol.
Esmaspäeval, teisipäeval ja reedel sõidan Oggionosse keelekursusele ning pärast seda läheme peaaegu alati Daniela ja Rubiga kohvikusse või baari. Minu klass keelekursusel koosneb väga värvikirevast seltskonnast. Pean toime tulema sellega, et mulle lööb külge 15-aastane Maroko poiss, kes iseenesest on päris nunnu ja oleks hea catch mõnele 10-aastasele..
Teised üritavad ka minuga suhelda, kuid pmst keegi ei räägi inglise keelt seega üksteise mõistmine on keeruline. Külge löömisega on üldse see teema, et Itaalia kutid...noh... "Ciaao bella!!!" On täiesti tavaline. Vahel on vahva komplimente saada, kuid mõnikord viskab üle. Itaalias on normaalne kõiki katsuda, aga ma pole veel 100% harjunud, et mõni Marco võib tänaval tulla ja mulle pai ja neli musi teha...
Üleeile jõin baaris hommikul enne kooli cappucinot ja mind ei tahtnud rahule jätta üks tunduvalt vanem mees, kes ei mõistnud ka seda, kui ma ütlen, et skusa, no capito ja et io parlo inglese...et ma ei saa aru pmst :D Aga baarman seal on väga vahva ja tuli selle mehega rääkima nagu, cammoon jäta see senjorita rahule, ära sega teda ja tee oma asju :D Mis muidugi ei mõjunud, sest see mees muudkui tuli tagasi minuga rääkima, kuni ma sain tundi põgeneda...kus minu poole jooksis säravate silmadega juba 15-aastane marokolane.
Itaalia elu on väga erinev Iirimaa omast, tunnen, et juba praegu võiksin oma seiklustest raamatu kirjutada. Samas on palju raskem ka, nii mõneski valdkonnas. Ühel päeval jalutasin koera ja kõik tundus täiuslik, 20 kraadi sooja ja täiuslik jõevaade mägedega..ning ma muigasin veidi oma mõtete üle, mis kõlasid umbes nagu 'P**sse võtke ise see Itaalia ja ilus ilm ja mäed ja hea toit, ma annaks kõik, et ometi kodus olla ja välja puhata ja ma ei tea..istuda Caesariga Kammeris köögi põrandal ja süüa piimasuppi :D' Koduigatsus on siin palju suurem kui Iirimaal kunagi üldse.. osati kindlasti sellepärast, et kõik on siin erinev ja pahupidi, ning mu elu ei ole just turvaline ja rahulik..vaid üks lärmakas ringi jooksmine. Muidugi olen väsinud ka, kui ma eile hommikul ärkasin siis mu esimene mõte oli, et ohhh, homme ma ei pea kooli minema! Ma saadan lapse kooli ja tulen kohe koju magama. Kas ma magasin? Ei, selle asemel ma kirjutan seda postitust praegu ning lisaks kõigele olen suutnud haigeks ka jääda. Kahjuks peangi lõpetama, kuna pean tunni aja pärast lapsele kooli vastu minema ja ma pole veel sättinud...Itaalias kadus mul see pidzaamades ja meigita ringi töllamine kiiresti ära, siin lihtsalt ei sobi nii! People dress to impress, keegi ei lähe sättimata välja..ja kuigi ma alguses väga ei sättinud, siis peagi hakkas see külge. Isegi mu host ema ei läheks siin minilinnas välja enne kui ta ripsmed on värvitud ja see kõik paneb mulle tegelikult meeletu pinge peale...
No comments:
Post a Comment