Ma ei tea, mida selle blogiga teha. Need on mu vähem kui kaks viimast nädalat Iirimaal. Ma pole veel otsustanud, kas teen uue blogi. Kuna ma tahan kuhugi kindlasti pilte lisada, siis ehk isegi teen. Kuid ma veel ei tea, kas avaliku, kinnise või ainult iseendale.
Mulle ei ole ikka kohale
jõudnud, et ma päriselt kolingi ära.
Iirimaal elades olen ennast rohkem tundma õppinud. Olen muutunud palju julgemaks ja positiivsemaks. Olen leidnud julguse enda eest seista ja kohe arvamust avaldada, kui mulle miski ei sobi. Olen tutvunud NII paljude uute inimestega ja kui ma mõnes oma kergelt öeldes väga värvikirevas seltskonnas istun, siis ma pole siiani kordagi klatsimist kuulnud ega ise klatsinud. Selle asemel kuulen lugusid teistest riikidest, ise täiesti tähele panemata on mu pea täis naljakaid fakte, näiteks Hispaanias süüakse uusaastaööl alati 12 viinamarja, jõule peetakse 6. jaanuaril ning seal pole jõuluvana, vaid nö kolm tarka meest, kes kingitusi toovad. Saksamaal pole soolast popcorni, võib olla pealinnas, kuid siiani on mulle kõik sakslased kinnitanud, et nemad seda ei söö, kuna see on veider ja ollakse magusaga harjunud. Ja selliseid näiteid võiksin tooma jäädagi ja aafriklastest ei hakka praegu üldse juttu tegema. Olen saanud palju tuttavaid, kes on otse öelnud, et kui nende riiki lendan olen alati oodatud nende või nende sõprade koju ja kui nad ise seal, siis tuleksid lennujaamagi vastu.
Samas ei ole ma lahkumise üle kurb, sest ma lendan 16. märtsil Milaanosse!! Ma olen niii õnnelik. Itaalia on olnud mu unistus. Kardan, et see kõik on unenägu ja ärkan üles.
The Pantrys on mu lemmik sweet chilli castmega wrapp ahh
No comments:
Post a Comment