Itaalia

(Üritasin siia itaalia laulude videosid panna, aga youtube ei leidnud blogi kaudu ühtegi üles! *vihane*)

Ciao! Ma kolin mõne päeva pärast Itaaliasse. See pole ikka veel tegelikult mulle kohale jõudnud. 

Mu pea on nii segamini, ei oska kuskilt alustada. 

Otsisin endale uue hostpere Itaaliasse, kuna Bridgeti vanemad pidid siia lendama (ja jõudsidki juba eile), ning tal tegelikult mind enam vaja pole. Algul mõtlesin muidugi kohe Eesti tulla, kuid siis hakkasin mõtlema, et mis siis seal? Kui ma ka töö leiaks, oleks Kammerist Tartu tööle peaaegu võimatu käia. Seega otsustasin, et piilun veel oma välismaa võimalusi. Algne plaan oli siis Iirimaale või Inglismaale minna paariks kuuks, kuna see tundus kõige lihtsam. Sain ka üpris palju pakkumisi. Peaaegu otsustasin juba Šotimaale lennata, aga lõpuks käis sees mingi klikk, et ma ju tahan Itaaliasse minna! Olen alati tahtnud. Tegelikult olen juba tükk aega rääkinud, et järgmise riigina tahaks Itaaliat külastada. Seega ma mõtlesin, et olgu, go big or go home.

Mingeid ootuseid ma endale ei seadnud. Arvan, et sain Itaaliast kokku u 10 kirja, praakisin kohe välja pered, kellel on üle 2 lapse ning kes otsivad lapsehoidjat pikemaks ajaks.  Hakkasin seal siis mõne perekonnaga suhtlema, kaks neist olid mu lemmikud. Üks oli kahelapseline perekond kahe kassiga Triestes ning teine perekond ühe lapse ja koeraga Costa Masnagas, mis on Milaanole ja Como järvele väga lähedal. Kuna need pered said päris palju ankeete, siis ma tegelikult ei oodanud, et mul suur võimalus oleks. Aga kirjutasime/helistasime mõnda aega ja ühel õhtul enne magama minekut sain mõlemalt perelt positiivse vastuse! Ma reaalselt nutsin nii palju ja siiamaani nutan. Siis tuli teine raske otsus, et kumba perekonda valida. Empsi ja Eriku abiga otsustasime lõpuks selle teise varjandi kasuks. Kuigi mõlematel peredel olid oma plussid. Tegelikult järgneval päeval samal ajal kui empsi ja Erikuga konsulteerisin joonistasin täitsa suure tabeli, et oleks kergem otsustada. Igatahes, nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis otsustasin Milaanosse lennata. Tegin 3-kuuse lepingu. Ma küll iseendale lubasin, et mina enam üksikema heaks töötada ei taha ja väikeses kohas elada samuti mitte, kuid pean jälle oma sõnu sööma.

Minu järgmine pere koosneb soome rahvusest emast, kes käis Inglismaal ülikoolis ja oli ka ise kunagi Itaalias au pair, tema 8-aastasest pojast ning koerast. Nad elavad ilusas väikeses linnas, mille ühendus Milaanoga on hea ja odav. Üldse on Itaalia palju odavam kui Iirimaa. 

Kolm korda nädalas hakkan käima keeltekoolis itaalia keelt õppimas, mille üle olen ka päris elevil. 

Ja muidugi kõige kõige parem meel on mul ilma üle! Juba praegu on seal iga päev umbes 15-20 kraadi sooja, mis on täpselt paras ja hea!

Juba see nädalavahetus on neil päris hea ilmaga... 

Lisan veel paar pilti Leccost ja Como järvest. 

Tegelikult ma ju üldse ei tea, kuidas mul Itaalias läheb ja väike hirm on loomulikult sees. Aga mul on oma valiku üle siiski hea meel ja ma loodan, et kõik saab olema ok!

Mida kaasa pakkida? Asjad, mille oled pubist suveniiriks varastanud, tulevad kindlasti kaasa :'D Tegelt võite ette kujutada kui raske on mul pakkida...juba ilma tõttu! Siin on mul ju talveriided.

Kui loomapood on pühapäeval suletud, kuid seal sees on kass, kes tahab välja

Titaga me saame päris hästi läbi! Ta ema on ikka väga üllatunud. Eile kui beebi siia tulles mind nägi oli ta nii õnnelik, et hakkas mind musitama. Mida ta väidetavalt eriti teistele ei tee :D Tihti on peale minu majas veel mingi 5 inimest, aga keegi teine ei saa teda puudutada. Eile ta isegi keeldus oma ema sülle minemast ja klammerdus mu külge, kui ta koju pidi minema. Kui siin elus üldse midagi võita, siis laste poolehoid kindlasti!
Ja seda kirjutab inimene, kes mõned aastat tagasi lapsi absoluutselt ei sallinud. Praegu võib mind Portarlingtonis kohata titavankriga ja kaks last lisaks käekõrval.