Eile hommikul sõitsin Portlaoise'i, et May tagasi Itaaliasse saata. Võtsime Costa's kohvi ja ma pean ütlema, et seal on lihtsalt parim kohvi. Isegi kui ütled teenindajale, et võtad kõige tavalisema cappucino ja jood kohapeal küsitakse sinult kohvi kohta 10 erinevat küsimust ja lõpuks saad kohvitassis killukese taevast ning pole üldse kurb, et sellele 3-4 euri kulutasid.
May oli üks esimesi inimesi, kes minuga siin suhtlema hakkas ja kuigi me ei saanud koos eriti palju aega veeta olin kurb, et ta tagasi Itaaliasse pidi minema. Teadsin, et itaalia kutid on toredad, kuid esimest korda itaallasest tüdrukuga suheldes sain aru, et tüdrukud on samuti suurepärased.
"Ooh jane you're the first girl from estonia that i ever meet and you're super cute ! *.* it can be difficult but for being so young you have courage and strenght enough to achieve everything you want even though i'm leaving i want you to know that you have a friend here and you're always welcome to Napoli "
Koju sõites pidin pisaraid tagasi hoidma ja loodan, et ta tuleb millalgi tagasi.
Õhtupoole sõitsin uuesti Portlaoise'i ning sain Evaga kokku. Käisime kohvi joomas ning pärast seda sain Georgiaga kokku. Käisime paaris pubis ning võtsime mõned joogid. Õhtu oli üllatavalt rahulik aga nii mõnus oli vahelduseks välja saada. Kahjuks pidin küllaltki vara koju minema, kuna hilja öösel rongid ei liigu.
Olen tegelikult suutnud haigeks jääda ning külmetan palavikuga kodus. Teised on Dublinis, kuid pidasin targemaks nendega mitte ühineda. Siiski üritan siia veel kirjutada oma esimest pühapäevasest kiriku külastusest. Ausalt öeldes ootasin midagi hoopis teistsugust. Sõnaga "kirik" tuleb kohe silme ette suur ja külm altariga hoone, kus kajab. Ei saa salata ka seda, et ma pole just kõige usklikum inimene.
Olin üllatunud, kui peatusime täiesti tavalise halli värvi hoone ees, mille ühel klaasist uksel oli kiri CHURCH. Ei mingit torni ega silmapaistvat hoonet, kõik oli täiesti tavaline. Ei oskaks kunagi arvata, et see kellegi jaoks kirik on. Sees oli tavaline saal, mis oli väiksemate valgustitega hämaraks tehtud ja keset ruumi madal lava, kus ilus noormees mängis kitarri ja laulis mingisugust popmuusika rütmiga laulu, mis ilmselt oli kuidagi kristliku sisuga. Tema laulmist saadeti süntesaatori, kitarri ning trummidega. Teised inimesed saalis laulsid kaasa, plaksutasid ja isegi karjusid. Igaüks väljendas end kuidagi, mina lihtsalt seisin ja vaatasin teisi inimesi. Inimesed kirikus olid väga ilusad, pooled neist valged ning pooled mustanahalised. Pärast laulmist läksid lapsed pühapäevakooli ning järgnes kõne täiskasvanutele. See osa oli küll igav, kõneleja oli energiline ja entusiastlik, kuid kui sa ikka otseselt usklik ei ole, siis ei jaksa pool tundi kuulata juttu Jeesusest ja tema kuningriigist. Tegelikult pole mul aimugi, kui kaua see kõne kestis, kuna kaotasin ajataju. Võis olla 10 minutit, kuid võis vabalt olla ka 40 minutit. Pärast seda oli kõik läbi ning inimesed käisid ringi ja lobisesid üksteisega. Paljud inimesed tulid minuga rääkima ja see oli veidral kombel tore. Ka üks tita tahtis pidevalt minu sülle, aga ma millegipärast kardan titasid.
Tavaliselt algab kogu see kirikuvärk tee joomisega, kuid me jäime seekord hiljaks. Sain kiriku poolt oma esimese külastuse puhul kingituseks shokolaadi. Pean mainima, et ükski osa sellest kogemusest polnud midagi sellist, mida ette kujutasin.
No comments:
Post a Comment