Yellow trees

Hello from the outside
At least I can say that I've tried
To tell you I'm sorry for breaking your heart
But it don't matter, it clearly doesn't tear you apart
Anymore

They say that time's supposed to heal ya, but I ain't done much healing

Did you ever make it out of that town where nothing ever happened?

*

Vaatamata sellele, et olen küllaltki seltskondlik, lõbus ja ei ütle veinile kunagi ei, pean ennast pigem tõsiseks inimeseks. Tegelikult veedan päris palju aega mediteerides, lugedes, õppides. Käin pikkadel jalutuskäikudel või istun üksinda pargis. Joonistan, kirjutan, ning istun kell kolm öösel küünlavalgel mõtetega, mis kaovad enne, kui pastakas paberit puutub. Armastan kohata väljapaistvaid inimesi või väga avatud inimesi, kellega koos kohvitassi taga maailma üle arutledes ei saa arugi, kuhu need kolm tundi kadusid. Ometigi ei oska ma enda mõtteid enam kuidagi kirja panna, kurat võtaks. Lugesin hiljuti oma vanu blogisid ja ei mõistnud, kust see sõnadejoru küll välja tuli ja kuidas mul õnnestus mõtted kirja panna. 

Keegi kallis ütles kord, et kõige imelisem osa elust on inimesed. Mina selle peale mõtlesin muidugi: "Fui, inimesed. Öäkk." 

Maailmas on tohutult palju ebameeldivaid inimesi. Inimesi, kellega ühes ruumis viibides tunnen lausa füüsiliselt, kuidas mu keha karjub, et ei taha nendega sama õhku hingata. Aga oh, kui õnnelik ma olen, et mu ümber on olnud alati inimesi, kes minust hoolivad ja mind päriselt armastavad. Et vahel ärkan kell kolm öösel, et wc'sse minna ning läbi une tuleb näole lai naeratus mõnest ammusest mälestusest, mis lööb silmad särama ja keha seest soojaks. Olen ise alles hiljuti õppinud leppima, et enamus inimesed on meie elus pigem lühikest aega, et meid õpetada, armastada või mõlemat korraga. Ja need vähesed, kes meie elus on tõsisemal eesmärgil ning pikemat aega, noh, nad teevad vigu. Sest nad on inimesed. Tunnen, kuidas muutun ajaga inimsuhetes üha rahulikumaks. Hetkel näiteks mõistan väga hästi, et need inimesed, kellega siin kõige rohkem suhtlen on mu elus kahetsusväärselt lühikest aega. Eriti just teised au pairid, kes kõik varem või hiljem tagasi kodumaale lendavad. Aga see ei ole kuidagi oluline. Oluline ei ole see, kui pikka aega keegi mu elus on, vaid kui intensiivselt. See tähendab, kui palju ma saan temalt õppida ning kui palju keegi mu maailmavaadet mõjutab. Inimestena me ei saa tihti arugi, kui suur võime meil on teineteist mõjutada. Kuidas 10-minutiline vestlus rongis täiesti võhivõõraga võib panna pikalt elu üle järele mõtlema. 

Mõtlen tagasi eelnevale aastale ja ühtlasi ka oma esimesele nö iseseisvale aastale, mil käisin ametlikult tööl ja trennis ning üürisin esimest päris oma kodu. Esimene asi mis pähe tuleb? Inimesed. Kõik need imelised mälestused, koosviibimised, väljaskäigud. 

Mu elus oli just eelmisel aastal väga palju uusi inimesi, keda kohtasin nii väljas käies kui töö juures. Kes panid mind nutma ja naerma.. NING kes ei ole enam mu elus. Sest igal eluetapil liigun ikka edasi ja ei ole võimalik kõiki endaga kaasa lohistada. Küll aga olen tänulik kõigi imeliste mälestuste üle, mis nagu enne mainisin, võivad mu täitsa totakalt naeratama panna. Ma naudin inimestega suhtlemist. Küll aga leian, et neist lahti laskmine ei ole eriti nauditav. Kuid nagu ma Kylalegi igapäevaselt ütlen, siis pärast mängimist tuleb asjad kokku korjata ning kappi tagasi panna. Ning kõigist mänguasjadest kasvab ta välja. Just nagu on okei inimestest välja kasvada. 

Tunnen palju inimesi, kelle suhtlusringkond just nagu ei vahetukski. Kes suhtlevad jätkuvalt paljudega keda tunnevad lasteaiast saadik ja see on vahva. Minu kõige pikaajalisem sõber hetkel on vist 10.ndast klassist. Ülejäänud on nö vanad sõbrad. Inimesed, kellega sain hästi läbi, kuid kellega suhtlemisel ei näe enam erilist mõtet. Tundub, et mu sõbrad vahetuvad iga aastaga. Ma justkui pigistaksin sidrunist mahla välja ja liiguksin siis edasi, ehk siis üritan võtta nendest inimestest, kes praegusel hetkel mu ümber on maksimumi ning kui on aeg edasi liikuda, siis kerge ja sooja südamega neist lahti lasta. Olen õppinud end ümbritsema üha enam positiivsete ja sümpaatsete inimestega. Ma pole just selline sõber, kes jaksaks kellegi ellu pikemalt rippuma jääda või vastupidi. Puud lasevad surnud lehtedel maha kukkuda, et uued saaksid asemele kasvada just nagu me anname ära oma vanad riided, et oleks ruumi uusi asemele osta. Sellepärast ma ei suudagi mõista, kuidas saab keegi 20 aastat jutti klatsida mingit naabritädi Maalit, samal ajal kui maailmas on miljardeid teisi inimesi, kellega suhelda. Ma ei ütle, et ei peaks inimesi enda elus hoidma, paar pikaajalist sõpra on hädavajalikud. Kuid kui sul pole mõnelt inimeselt oma elus enam midagi õppida ja ta ei anna sulle mitte midagi, siis on targem ilma temata edasi liikuda.  

Leian lihtsalt, et see energia, mille paljud meist suunavad meeleheitlikult vanade sõprussuhete üles soojendamiseks või kramplikult kümne küünega inimestest kinni hoidmiseks võiks suunata hoopis uutele inimestele või iseendale. 

Aga see on ainult minu arvamus. 

Ning jah, kõige imelisem osa elust on inimesed! 

-

...sest raudteejaama saladused...

Sa tead, et oled Iirimaal, kui kõnnid mööda tänavat ja sulle vaatab vastu hobune

Lõpuks jõudsin ka raamatukokku. Laenutamise aastamaks töötavale inimesele on 60 eurot...aga kuna ma olen siin lühikest aega, siis öeldi, et anna lihtsalt 3 eurot, haha :) 

Loon juba jõulumeeleolu